MÕTTETREENING

18 veebruar 2023 (originaalteks ilmus 04. november 2011)

Tulen täna mõttetreeningu aluste juurde ja vaatan, kuidas oma mõtlemist treenida. Enne seda tahan aga öelda välja veel ühe olulise mõtte.

See on: mitte midagi pole vaja teha lihtsalt millegi tegemise pärast. Üldiselt on mul millegi tegemiseks või mitte tegemiseks väga lihtne reegel. See kehtib ka kõiksugu õpetuste ja õpetajate järgimise kohta. Reegel on järgmine:

Selle valiku tegemine lihtne, sest kui me ei saa aru, siis me niikuinii ei suuda panna oma keha pikaajaliselt sellesse tegevusse. Seetõttu otsin mentoreid, kes on võtnud vaevaks selgitada, mis on nende poolt pakutud nõuannete taga. Miks nad soovitavad teha üht või teist harjutust, tegevust või luua teatud harjumus. Üheks selliseks mentoriks on näiteks Tom Bilyeu Impact Theory‘st. Soovitan temaga tutvuda.

Tulles tagasi mõtlemise treenimise juurde, siis see tegevus parandab otseselt meie elu kvaliteeti – meie enesetunnet – ning aja jooksul ka saadavaid tulemusi. Mida suurem kontroll mul oma mõtete üle on, seda parem on mu enesetunne üldiselt, seda lihtsam on mul ennast juhtida ning seda enesekindlam ma olen.

Minu visuaalne arusaam mõtetest on järgmine: mõtted asuvad kihiti.

Meil on baasmõtted, need mille mõju me tunneme erinevates uskumustes ja erinevates eluvaldkondades. Ning meil on üksikmõtted. Need, mis on kujunenud nende baasmõtetest lähtudes. Need on tavaliselt mõtted, mida me kuuleme, kui oleme õppinud enda mõttetegevust jälgima.

Baasmõtete näiteks võin tuua Bob Proctorilt õpitud ideed: mul on piiritu potentsiaal või ma ei ole keha, ma elan kehas.

Inimene, kes usub, et tal on piiritu potentsiaal olla, teha või saada mida iganes ta soovib, ei mõtle iial, et ta pole suuteline uut väljakutset läbima. Ta usub endasse ning on valmis pingutama, et omandada vajalikke oskusi väljakutse ületamiseks.

Üksikmõtete näiteks on ideed: mul puudub enesekindlus või ma pole piisavalt hea. Ainult neid mõtteid muuta üritades teeme asjatut tööd, sest need pole põhjuseks, vaid on hoopis valede baasuskumuste tagajärjeks.

Mul puudub enesekindlus on idee, mis on seotud tugevalt iseenda tundma õppimisega. Mida enam ma tean enda kohta – kes ma olen, milleks ma suuteline olen ja kuidas mina saan oma elu kontrollida, seda enesekindlamaks ma muutun. Need teadmised iseenda kohta aitavad luua baasmõtteid, mis omakorda elimineerivad üksikmõtte – mul puudub enesekindlus.

Esimene baasuskumus, mille ma iseendasse integreerisin oli järgmine:

"Mina kontrollin oma mõtlemist. Mina valin oma mõtteid ise."

Pole oluline, mida ma täna mõtlen. Pole oluline, mida ma täna endast arvan. Need mõtted on minu valik. Ja need on muudetavad.

Enne mõttetreeningut ei tulnud ma selle pealegi, et mitte välised sündumused – teised inimesed, nende poolt öeldud sõnad ega tehtud teod – ei olnud minu enesetunde põhjuseks, vaid põhjus oli minu enda poolt valitud mõtetes.

Mõtted omakorda mõjutavad meie tundeid. On üsna tavaline mõtteviis, et ma olen pahane, sest ülemus ütles mulle halvasti, poliitikud rääkisid lolli juttu või ämm ajab jälle oma joru.

Tõde ja ainus tõde on hoopis see, et ma olen otsustanud valida nendele sündmustele reageerides mõtted, mis loovad minusse halva enesetunde. Olgu selleks enesetundeks siis pahameel, ärritatud olek või kurbus. Sama muide kehtib ka positiivsete või siis meile meeldivate sündmuste ja tunnete kohta. Kogu see jutt läheb üldsõna alla vastutus. Mina ja ainult mina olen vastutav oma mõtete, tunnete ja tegevuste eest.

"Mind ei ärrita mitte teiste inimeste teod, vaid minu enda mõtted."

Üldiselt tahaksin öelda, et olen rahulik ja tasakaalukas inimene, kuid paraku ei saa ma seda alati väita. Olen täna tänu mõttetreeningule mitmeid kordi rahulikum, kui kümme-viisteist aastat tagasi. Isegi mu teismeline tütar vaatab mind imestusega ja küsib, kuidas ma saan nii rahulik olla. Kuid ka minul on endiselt käia veel oma tee.

On tõepoolest valdkondi – lapsed, pere, suhted – kus mind on raske emotsionaalselt häirida, kuid on ka teemad nagu poliitika ja riik, õiglus ja ebaõiglus, inimlik rumalus ning lugupidamatu suhtumine, milles osaledes lähen ma totaalselt endast välja.

Vaatan end kõrvalt ja mõtlen, millal ma küll õpin end lõpuks ka nendes olukordades kontrollima. Ja kontrollimise all ei pea ma silmas füüsilist kontrolli, vaid eelkõige sügavat vaimset kontrolli – see on olukord, kus need situatsioonid lihtsalt ei häiri mind enam emotsionaalselt. Seda on võimalik saavutada läbi oma mõtte muutuse. Aga pole midagi parata, kui sisemine töö on tegemata.

Toon selle väite – mind ei ärrita mitte teiste inimeste teod, vaid minu enda mõtted – kohta ühe isikliku aastate taguse näite ning jagan sinuga Katie Byroni õpetust, mis aitab oma mõtteid kahtluse alla seada ning täielikku vastutust oma mõtete, tunnete ja tegevuste eest endale võtta.

Kui minu esimene tütar oli väike, oli minu eneseareng täies hoos. Üritasin teha palju ja saavutada kiiresti muutust, kuid see võttis ju kõik omajagu minu päevast aega. Olin sellal ka närvilisem ja kui minu tollal 2-3 aastane laps juhtus näiteks piima lauale ajama, vihastasin.

Küsimusele, mis põhjusel ma vihastan ja kuidas seda olukorda muuta, ma tol korral vastust ei saanudki. Vastuse leidsin aastaid hiljem, juba pärast Bob Proctori materjalidega tutvumist.

Muide, pärast selle avastuse tegemist rääkisin oma käitumise põhjusest ka oma tütrele (kes oli sel ajal u 6-7 aastane). Seepeale tuli tema mulle muutuse loomises appi. Nimelt kui juhtus midagi, mis jällegi nõudis, et ma pean tema järelt koristama, sirutas ta käe ette ja ütles “Rahu emme, ma koristan ise ära”.

Siin on üks protsess, mis aitab luua arusaama, miks me reageerime teatud situatsioonidele oma elus ühel või teisel viisil.

Katie Byroni meetodi puhul on meil esmalt vaja formuleerida teatud tõde, mida me oma peas hoiame. See on siis idee, mida me usume olevat tõde.

Minu näite puhul : “Mind vihastab, et mu tütar ajas piima maha”. (Tegemist on  teise inimese tegevusega, mida ma tegelikult kontrollida ei saa.  Ainus, mida ma saan kontrollida on oma enda mõtted.)

Järgmisena tuleb hakata endalt küsimusi küsima. Katie esimene küsimus on:

– On see tõsi?

Niisiis on see tõsi, et mind vihastab see, et mu 2-aastane tütar piima maha ajas?

Tegemist on ju väikese lapsega ja on väga loomulik, et ta ei oska oma käsi veel nõnda hästi juhtida, et piim maha ei läheks. Seega ei saa mind ju vihastada fakt, et tütar ajas piima maha. Jõuan arutluse käigus tulemuseni – ei, see ei ole tõde.

Olen proovinud küsida seda küsimust enda jaoks keerulisemate teemade korral, mida ma iseendas veel väga hästi ei mõista, ja sel juhul saan küll eranditult vastuseks jah, jah see on tõsi.

Katie ütleb, et tegelikult pole oluline, kas sinu vastus on jah või ei, oluline on, et oled  enda vastu aus ja tõepoolest üritad end kuulata. Meil on vaja õppida end tundma ja seda see küsimus meil teha võimaldabki.

Vastus esimesele küsimusele saadud, liigun edasi. Kui ma esimese küsimuse juures ei soovi kuidagi järele anda ning jään enda juurde, et mind ikka tõepoolest vihastab see, et tütar piima maha ajab (see muide tuleb sellest, et ma ennast ikka ei tunne), siis järgmine küsimus sunnib sügavamalt asja üle aru pidama:

– Kas ma olen absoluutselt kindel, et see on tõsi?

Juba sõna “absoluutselt” paneb mind kõrvu kikitama ja endalt küsima, kas ma ikka olen kindel? Selle küsimuse puhul olen märganud, et mida tugevamalt ma emotsionaalselt oma looga seotud olen, seda raskem on vastata ei.

Oma näite puhul saan väita järgmist: miski väline ei saa mind vihastada, et tegelikult ei vihastanud mind mitte maha läinud piim, vaid minu peas edasi liikunud lugu.

Minu poolt räägitud lugu väitis mulle, et nüüd peab keegi selle kõik ära koristama ja see keegi olen loomulikult mina. Lugu edasi kuulates panin tähele põhjust, miks ma  nii koristamise vastu olin. Mul pole aega. Mul on niigi kiire ja nüüd veel see. Seega jah, ei ole absoluutselt tõsi see, et mind vihastas maha läinud piim või minu tütre käitumine.

Kolmas küsimus annab meile tagasiside meie käitumisele ja reageeringutele:

– Kuidas ma reageerin, kui ma mõtlen seda mõtet?

Mina reageerisin vingumisega, pahameelega, mul oli endast kahju, haletsesin end ja õigustasin seda tunnet sellega, et mul on ju niigi raske ja mina pean kõike üksi tegema.

Iga väljaöeldud lause võib saada taas uurimisobjekti aluseks ja nõnda paljastub kui palju üldistust nendes leidub. Kasvõi “mina pean kõike üksi tegema” – see polnud tookord ega ka praegu üldse tõsi, sest minu abikaasa on olnud selles osas mulle väga suureks toeks tehes samuti mitmeid kodutöid.

Katie läheb edasi ja küsib veel neljanda küsimuse:

– Kes sa oleksid ilma selle mõtteta?

Jah, tõepoolest, kes ma oleksin, kuidas end tunneksin ja kuidas käituksin samas olukorras, kui ma ei mõtleks seda mõtet (lugu).

Selle näite puhul ma juba tean, sest lahendasin selle ülesande enda jaoks aastaid tagasi. Samas kui mõtlen uutele väljakutsetele on mul vaja mõtiskleda ja veidi aega vaikselt istuda, et suudaksin ette kujutada, kuidas ma reageeriksin siis, kui ma seda mõtet ei mõtleks.

Suutes lahti lasta mõtteid ja valida nende asemele uusi, muudame iseend. Isennast muutes aga olukordi ja tulemusi enda ümber.

Meie mõttemaailm on väga põnev ja õppides seda maailma tundma näeme kui vähe tuleks meil iseenda mõtteid tõsiselt võtta. Ei tasu uskuda kõike, mida endale räägime!

Kuid, kõiki mõtteid pole vaja ka muuta. Pole vaja muuta muutmise pärast. Töö mõtetega käib eesmärgipäraselt!